Artiklid

Ajakiri Tiiu

Minu koostöö ajakirjaga Tiiu algas aastal 2019. Tiiu on väga mahukas igakuine ajakiri, mis aitab kursis olla nii uuemate kulinaarsete- kui ka terviseteemadega. Põnevat lugemist jagub seal igas vanuses naistele ja miks mitte ka meestele? Minu lemmikuks on seal erinevate toodete võrdlused ja arvustused, sest toodete hulk turul on suur ja kõigega ise kursis olla on kahtlemata keeruline. 

Olen Tiius vastanud erinevatele terviseteemalistele küsimustele, mida saate lugeda ka siin: 

Küsimus: Olen juba pikka aega suhkru asemel magustajana kasutanud steviat, millel erinevates pakendites on väga erinev magusus. Hiljuti ostsin Leedus pakendatud toodet, mis on peaaegu mage. Selgus, et steviat on tootes ainult 0,2%, eritrütooli 99,8%. Tahaksin teada, milline mõju on eritrütoolil inimese tervisele pikaajalisel kasutamisel? Mis aine see on keemiliselt? Milleks seda veel kasutatakse? Ainus märkus, mille pakendilt leidsin, hoiatas, et rohkel kasutamisel võib põhjustada kõhulahtisust.

Vastus: Erütritooli puhul on tegemist suhkrualkoholiga, mida saadakse suhkrupeedi-, maisi- või siis nisu kääritamise teel. Kuigi nimes on tal „alkohol“, on tegu nn käärimise vaheproduktiga ja loodusliku magustajaga, mille sisalduses puudub alkohol ning selle kahjulik toime.

Steevia puhul on tegemist Lõuna-Ameerikast pärit taimega (Stevia rebaudiana), mille lehed sisaldavad glükosiid-steviosiidi ning mis on suhkrust 250-300 korda magusam.

Kuid erütlitooli magusus on väiksem kui suhkrul, moodustades selle magususest ainult 60-70%. Seetõttu lisatakse talle tihti stevoolglükosiidi, mille magusus suhkruga võrreldes tunduvalt suurem. Kokku saadakse toode, mille maitse  on suhkruga võrreldav. Samas on nii erütritooli kui ka steevia glükeemiline indeks 0, mistõttu sobib see toode nii kaalulangetajatele kui ka diabeetikutele.

Erütritooli kartma ei pea, sest tema molekulid on väikesed ja enamus omastatakse juba peensooles. Samuti  tekitab ta teiste suhkrualkoholidega (ksülitool, sorbitool, maltitool) võrreldes ka vähem seedevaevusi ning eraldub kehast uriiniga muutumatul kujul.

Kõikidel suhkrualkoholidel on tuvastatud ka antioksüdantsed omadused ning erütritoolil avaldub see toime kogu kehas ringlemise ajal, kuna teda kehas ei metaboliseerita.

Suures koguses võib tekitada seedeprobleeme nagu ka pakendil kirjas on, seega nagu iga asjaga – liialdada ei maksa! Samuti ei soovita seda tarvitada igapäevaselt nagu ka teisi magusaid tooteid. Toituma peaks ikkagi tervislikult ja tasakaalustatult ning maiustusi ei peaks tarbima igapäevaselt. Magusavajaduse võiks pigem rahuldada marjade ning  puuviljade lisamisega menüüsse.

Küsimus: Mida arvate sellisest toiduainest nagu ghee? Räägitakse, et see pidi olema hirmus kasulik, ja meie linna turul maheletis on see täiesti olemas, aga parajalt kõrge hinnaga. Mida kasulikku see siis teeb ja kellele seda soovitatakse? Mul on magu muutunud paljude asjade suhtes tundlikuks, kas see mõjub seedimisele hästi?

Vastus: Ghee ehk selitatud või on pärit India ja Pakistani köögikultuurist, kus seda on kasutatud tuhandeid aastaid. Gheed saadakse tavalise või madalal temperatuuril kuumutamisel ehk selitamisel, pikendades seeläbi selle säilivust. Gheel tekib pähkline maitse ning esile on toodud ka tema puhtust laktoosist (piimasuhkur), kaseiinist (piimavalk) ning suurt vitamiinide sisaldust. 

Seega tekib või kuumutamisel kontsentreeritud rasv, sest eraldatud on vesi, valk, süsivesikud ning kahjuks ka mõned olulised mineraalained ning vitamiinid. Samas sellised olulised vitamiinid nagu A, E ja D on ghees suuremas kontsentratsioonis kui võis. Tihti on meie menüüst puudu ka jood ning ghee paistab silma ka suurema joodi kogusega. Erinevatel kodulehtedel on ghees esile toodud ka vitamiine ning mineraalaineid, mida Nutridata andmetel seal siiski ei leidu või ei ole need märkimisväärses koguses. Kellel rohkem huvi, saab tooteid võrrelda ja koostist vaadata Nutridata toidu koostise andmebaasist.

Vaadates rasvhapete koostist või vs ghee, siis gheel on veelgi kõrgem küllastunud rasvade osakaal,  kuid suures plaanis on neil siiski väga erinevust pole. Küllastunud rasvu peab samuti menüüs olema, kuid tihti minnakse nende tarbimisega liiale.  Seetõttu, kui tegu on veel südame-veresoonkonna haiguste riskirühmaga (vanemad inimesed, ülekaalulised, kõrge kolesterool ja -vererõhk jne), tuleb küllastunud rasvade tarbimisel kindlasti ettevaatlik olla ja jälgida, et nende osakaal ei läheks suureks ning ei unustataks tarbida tervisele kasulikke taimseid küllastumata rasvasid nagu oliiviõli, pähklid, seemned, avokaado, kala jne. 

Miks ghee hea on? Rasvade puhul on oluline nn suitsemispunkt, üle mille kuumutamisel hakkab eralduma suitsu, mis annab märku rasvade lagunemisest ning mürgiste ühendite tekkest. Kui tavalisel võil on suitsemispunkt ca 177°, siis gheel tõuseb see 250°-ni. Seega toidu praadimisel on kindlasti kasulikum kasutada gheed.

Piimatoodete talumatuste ja -allergiate puhul võib ghee sobida, samas ei saa garanteerida, et kõik osakesed on sealt eemaldatud. Laktoositalumatuse korral võib tarbida ka kauplustes müügil olevat tavalist lakoosivaba võid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ghee´d ise valmistada pole üldse keeruline ning usun, et kõik saaksid sellega hakkama. Samuti on ghee hea valik, kui soovitakse küpsetada kõrgematel temperatuuridel. Oluline on siiski silmas pidada, et ghee ega ka või tarbimisega üle ei pingutataks ning menüü oleks tasakaalus ja rikkalik.  

 

 

Küsimus: Kas on kasulik osta endale toidukuivati ja kuivatada selle abil õunu, ploome, pirne, maasikaid, vaarikaid jpt meie aedade saadusi. Samuti sisse toodud puuvilju , nt. aprikoose, nektariine, virsikuid. Või on tervislikum osta värskeid aia-saadusi poest ja süüa neid. Kuidas muutub puuviljades olev suhkrusisaldus, kui seda kuivatada?

Vastus: Hooajal soovitaks süüa värskeid aiasaadusi niipalju, kui võimalik, sest meie kliimas on see aeg lühike ning tuleks võtta maksimum meie enda ümber kasvanud saagist. Neis on ka sellel hetkel kõige rohkem C-vitamiini, sest säilitades hakkab see vähenema. 

Sisse toodud aprikoose, virsikuid jne. soovitaks kuivatada ainult juhul, kui need on mahetooted. Sama kehtib ka kohalikult turult ostetud toodete kohta. Ise kuivatades saame kontrollida nii toote päritolu kui ka seda, mis aineid on kuivatamisel lisatud. 

Kui rääkida kuivatamise protsessist, siis selle käigus eraldub saadustest vedelik ja suhkrute kontsentratsioon suureneb ehk algsest mahlasest viljast saab väike, aga energiarikas amps. 

Näiteks on Nutridata andmetel suhkruid kokku 100g õunas värskel kujul 10,5g 100g kohta, siis kuivatatul kujul juba 60,2g 100g kohta. Seega on kuivatud puuviljad ja marjad väga toitvad, kuid samas sisaldavad nad ka rohkelt kiudaineid, vitamiine ning mineraalaineid. Ainuke vitamiin, mille kontsentratsioon väheneb, on eelpool mainitud C-vitamiin. 

Kuivatatud viljade söömisega võib kergesti liiale minna, sest nad on magusad ning maitsvad. Niisiis peab jälgima, et kogustega üle ei pingutata, ka need võivad kergesti kaalu- ja veresuhkru tõusu  põhjustada. Samas on nad väga head ja tervislikud vahepaladeks ning magustoitude ja müsli sisse panemiseks. 

Loomulikult ei pea ju ainult puuvilju kuivatama, kuivatada saab ka seeni, köögivilju, marju, seemneid, ravimtaimi, leiba, liha ja isegi muna ning suppe. Internetist leiab palju põnevaid soovitusi ja nippe, näiteks sõstraid on parem kuivatada püreena, köögivilju võiks enne maitsestada jne. Hea oleks osta ka reguleeritava temperatuuriga kuivati, et saaks kuivatada madalamatel temperatuuridel. Just nii on tagatud vajalike vitamiinide ja mineraalallikate säilimine.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui seade elamisse ära mahub, siis võiks kindlasti mõelda selle soetamisele. Seda eelkõige selleks, et saate ise oma aiasaadusi kuivatada. See oleks üks võimalik viis nende säilitamiseks, sest just oma  aiast saadud puuviljad ja marjad ju kõige magusamad ning puhtamad. 

Küsimus: Mu mees on hädas kõrge veresuhkruga ja see mure järjest süveneb. Olen võtnud tema söögivaliku põhjaliku vaatluse alla. Talle meeldib suuvärskenduseks tarvitada sageli imemispastille ja nätsu. Kas need võivad samuti veresuhkru taset tõsta?“

Vastus: „ Veresuhkru taset mõjutavad süsivesikud ning eriti kiirelt tõstavad seda nn „kiirelt imenduvad süsivesikud“ ehk suhkrud. Ka närimiskummid ning imemispastillid on reeglina koos magustajatega.

Selleks, et aru saada, kas ja kui palju toode sisaldab suhkruid, on soovitav lugeda pakendi infolehte. Infolehel  on märgitud toote koostis kahanevas järjekorras, detailne koostis on märgitud toiteväärtuste tabelisse. Imemispastille leiab ka ravimite hulgast, nende koostist saab lugeda ravimi infolehelt, kui seda enam alles  pole,  saab alati seda kontrollida Ravimiregistrist. Seal on antud suhkru kogus imemistableti kohta.  Paraku on suhkru kogus nii tavakaupluste pastillides, kui ka apteegist leitavates päris suur, mis võib mõjutada veresuhkru taset. Ravimite pakenditel on antud ka hoiatus diabeetikutele.

Närimiskummid on tihti suhkruvabad (pakil kiri: sugar free) ning magustajad on märgitud  E-ainetena, kuid on ka suhkrut sisaldavaid variante.

Suhkruvabad närimiskummid  ei tõsta veresuhkru taset, kuid tähelepanu tuleb pöörata sellele, et need ei sisaldaks kunstlikke magustajaid, näiteks  aspartaami E951, sahhariini E954 jt. Need on sünteetilised magustajad, mida soovitan vältida. Osad närimiskummid sisaldavad magustajana suhkrualkohole – näiteks ksülitooli E967, mis on kindlasti parem valik.

Seega tuleb jällegi uurida toote koostist, lihtsam on seda teha kaupluste e-poodides, kui riiuli vahel silte lugedes.

Lisaks tuleb jälgida, et ei liialdataks ka puuviljade, rafineeritud teraviljatoodetega  ning osade köögiviljadega, ka need põhjustavad veresuhkru tõusu. Abiks oleks kindlasti veresuhkrut stabiliseeriv toitumine (GK dieet), mida aitavad teil järgida koolitatud toitumisnõustajad ja -terapeudid. „

Küsimus: Kas võivad olla seotud toitumine ja kuumahood? Olen 49aastane ja kuumahood on alles uus nähtus minu kehas. Olen vahel emotsionaalne sööja – lohutan ennast mõne saiakese, maiustuse või jäätisega. Olenevalt stressi suurusest on nende ”lohutuste” kogused vahel suuremad, kui on tervislik. Ja pärast magusa söömist on ka kuumahood platsis, eriti õhtuti ja öösiti. Sama juhtub ka siis, kui olen joonud näiteks klaasi veini. Tavaliselt ja tervislikult toitudes on kuumahoogusid vähe või üldse mitte. Kas toitumine võib üleminekueaga seotud nähtusi mõjutada? Või polegi need kuumahood seotud menopausiga, vaid ainult toitumisega? 

Vastus: Tervislik toitumine on oluline igas eluetapis nagu ka naiste üleminekueas ehk klimakteeriumis. See on naiste elus täiesti normaalne nähtus, kus toimub teatud hormoonide – östrogeen, progesterooni jt. tasemete langus, mis omakorda põhjustab erinevaid vaevusi sh ka kuumahoogusid. Seetõttu on oluline pöörata rõhku tervislikule toitumisele ja ka elustiilile, mis aitavad säilitada head enesetunnet ning on ennetavaks vahendiks paljudele ohtudele, mis sellel perioodil tekkida võivad – osteoporoos, ülekaal, kõrgvererõhutõbi, südame-veresoonkonnahaigused jne.

Antud lugeja puhul on väga positiivne see, et vaevusi vallandavad tegurid on juba kindlaks tehtud.  Keha kuulamise oskus on oluline ning ka seda tuleb õppida.

Sellel perioodil on oluline pöörata ka tähelepanu kaltsiumi-,  oomega 3-e,  magneesiumi- ja D-vitamiini tarbimisele. Seda kõike läbi tasakaalustatud ja tervisliku toitumise, lisades menüüsse soja, lina- ja teisi seemneid, kala, köögivilju, täisteraviljatooteid, pähkleid jne.  Magusavajaduse võiks rahuldada tervislikud valikud ehk puuviljad, marjad ning nendest tehtud magustoidud; tume ja vähese suhkruga šokolaad jt. Retsepte leiab internetist palju. Unustada ei tohi ka füüsilist liigutamist ning lõõgastavaid treeninguid, mis kokkuvõttes  tagavad hea enesetunde,  tugeva tervise ega lase vaevustel elukvaliteeti langetada.

Küsimus: Kas võib juhtuda selline asi, et teatud eluetapis tekib mõnede toiduainete talumatus? Olen 49-aastane ja viimasel ajal väga tundlik kõige ümbritseva suhtes. Olen pannud tähele, et isegi klaasike alkoholi tekitab vastureaktsiooni. Suhkru tarbimine võtab energia täiesti maha, pärast seda on justkui pohmakas. Ka punast liha saan tarbida vaid väheke, sest muidu on tükk aega raske olla. Samas maitsemeeled ikkagi soovivad neid naudinguid kogeda, mistõttu teen aeg-ajalt oma enesetundele liiga. Saan aru, et see võib olla seotud läheneva üleminekueaga või mõne selja taha jäänud operatsiooniga. Kuidas saaksin panna oma isud ja vajadused ühte jalga käima?

Vastus: Toidutalumatus võib avalduda igas eluetapis, kuid sagedamini annab see tunda vanemas eas. Tihti aetakse segamini ka toiduallergia ja -talumatus. Allergia mõjud ilmnevad väga kiiresti ning võivad olla kurva tagajärjega, kui ruttu abi ei saa. Toidutalumatus on pikaajalisem ja nähud võivad esile tulla ka paar päeva peale toidu söömist.  Selleks ajaks oleme tavaliselt palju erinevaid toiduaineid tarbinud ja konkreetset „süüdlast“ on keerulisem tuvastada.

Perearsti juures saab testida laktoosi- ehk piimasuhkru ja gluteeni- ehk teraviljavalgu talumatust. Muude toiduainete koha pealt soovitan Cytolisa 176 testi, mida saab teha ainult läbi toitumisterapeutide ja -nõustajate Synlabi laboris. See test määrab talumatuse 176 toiduainele ning näitab ära ka reaktsiooni tugevuse 5 erinevas astmes (skaala jaotatud puuduvast kuni väga kõrgeni).

Seega oleks hea enne teatud söökide  vältimist teha kindlaks, mille vastu täpselt talumatus eksisteerib ning hiljem need toiduained asendada. Just viimasega jäävad tihti inimesed ise hätta ja liigselt välistades jääb meie toidulaud järjest hõredamaks ning toitainevaesemaks. Menüüsse alles jäänud toite tarbitakse üle ning lõpuks võivad ka need reaktsiooni anda. Talumatusi võib olla erinevaid ning ka igati tervislikud toiduained ei pruugi kõigile sobida. Toitumisterapeudid, läbi kelle test tehakse,  aitavad leida sobivad asendused ning vaatavad üle, et menüü oleks tasakaalus ning rikkalik.

Peab ka märkima, et suhkrut ning alkoholi testida ei saa, sest tegu pole eluks vajalike ainetega. Nende puhul peab lähtuma põhimõttest – paaniliselt karta ei tule, kuid tarbida nii harva ja vähe kui võimalik. Erinevate lihade talumatust on Cytolisa testiga võimalik määrata. Kui testi teha pole soovi, aitab kindlasti ka toitumispäeviku pidamine ning selle info põhjal katsetamine. Oluline on, et menüü oleks rikkalik ja tervislik ning tarbitaks just teie kehale sobivaid toiduaineid. Siis on enesetunne hea ning ka haigused ei pääse ligi.

 

Küsimus: Öelge palun, mitu tundi enne magaminekut tuleks söömist vältida? Viimasel ajal on mul häda ööunega – ärkan kell pool neli öösel halva enesetundega ja vehklen voodis mitu tundi, enne kui uuesti suigatan. Pärast seda on tõusmine raske. Olen märganud, et sedasi on just siis, kui olen õhtupoolikul söönud magusaid asju, millel on sees suhkur. Kas see võib olla põhjuseks? Mis kellast oleks õige magusasöömine lõpetada? Päris ilma maiustamata ma elada ei suuda. 45aastane naine.

Vastus: Teaduskirjanduses võib leida väga vastuolulisi nõuandeid, üldiselt on soovitatud 2-3 tundi söömisvaba aega enne und, kuid on hoiatatud ka näljasena magama minemise eest. Viimane põhjustab samuti unehäireid. 

Reeglina maiustamise isud kaovad või muutuvad kordades väiksemaks,  kui menüü on tasakaalus ja toitumine regulaarne. Kahtlemata võiks eelistada maiustamist tervislikumate valikutega – puuviljad, marjad, isetehtud magustoidud, kus sobivad koostisained jne. Kui ollakse šokolaadi sõber, võiks eelistada tumedat versiooni, kakao sisaldusega vähemalt 85%. Kes aga tundlik kofeiini suhtes, peab olema õhtul ka sellega ettevaatlik, sest kakao sisaldab kofeiini ja võib raskendada magama jäämist. 

Kui säilib vajadus õhtul midagi süüa, võiks kombineerida süsivesikuid valkudega ning rasvadega. See tekitab paremini täiskõhutunnet ning on ka kergem hoida koguseid kontrolli all.  Näiteks hilisõhtuseks snäkkideks sobivad hästi marjad, pähklid, seemned, täisteratooted, köögiviljad, puuviljad, linnuliha ja kala.

Kindlasti võiks enne magamaminekut (ning ka üleüldiselt) vältida suhkru- ja rasvarikkaid toite: jäätis, koogid-tordid, kommid, kiirtoit, kartulikrõpsud jne. Sellised toidud suurendavad veelgi söögiisu ja ülesöömist ning halvendavad ka une kvaliteeti.

Seega kõik on väga individuaalne ja sõltub enesetundest, päevasest söögikordadest kui ka -kogustest  ning ka sellest, kas ollakse mures  kehakaalu pärast, kas on tervisemuresid  jne. Kõigepealt soovitan üle vaadata päevamenüü ning õhtuseks vahepalaks võtta  tervislikud snäkid, siis ei ole ka kellaaeg nii oluline.

 

Küsimus: Sooviksin väga Tiiu tarkade nõuandjate käest küsida, mida vajab või millest on puudus haigel, kelle diagnoosiks on lümfoidne leukeemia? Kuidas toituda, milliseid toidulisandeid vaja oleks, kui kaalulangus on jõudnud 70-lt kilogrammilt 55-le? Raviarst ei ütle mulle selle kohta midagi. Miks sel teemal üldse väga napilt sõna võetakse – oleks nagu tabuteema? 

Vastus: Antud juhtumi puhul on infot kahjuks vähe, sest enne soovituste andmist peaks teadma, kas klient saab ravi, milline on tema menüü ning toitumisharjumused. Kas ollakse ka kehaliselt aktiivne, tegeletakse stressi maandamisega jne. Samuti on oluline seedimise kiirus ning tarbitavate kiudainete hulk. Kindlasti panen kõigile südamele, mitte tarbida kellegi „asjatundja“ poolt soovitatud toidulisandeid, sama kehtib ka taimsete preparaatide kohta.  See võib loodetud kasu asemel hoopis kahju teha.

Üldiselt kehtib soovitus – toituda võimalikult tasakaalustatult ning tervislikult. Tuleb suurendada menüüs tervisele kasulikke süsivesikute hulka, tõstes  täisteraviljade, suhkrurikkamate  köögiviljade, puuviljade ning marjade osakaalu. Menüüsse tuleb lisada pähkleid, seemneid, häid ning kvaliteetseid taimseid õlisid, oliive ning  avokaadot. Ka kaalu tõstmise menüü peaks olema tasakaalus ja toitainete rikas.

Õnneks on hakatud  vähihaigete toitumisest järjest rohkem rääkima ning kirjutama. Head materjali võib leida Eesti Vähiliidu kodulehelt  ning kellel inglise keel probleemiks pole, leiab infot ka Ameerika leukeemia ja lümfoomiühingu lehelt  (lls.org).  Kui see aga tundub keeruline,  on  otstarbekas pöörduda toitumisterapeudi poole, kes aitab menüü üle vaadata ning annab ka edasisi  soovitusi elustiili kohta.

Küsimus:  Palun kirjeldage, millised toiduained tekitavad gaase? Olen 65-aastane ja seedimine ei ole enam nii reibas kui vanasti. Muidugi tean, et hapukapsast ja õuna ei tasu süüa, aga puhitust on hakanud tekitama ka täiesti ootamatud asjad – näiteks banaan ja šokolaad. Kas on mingeid kuldreegleid, milliseid toiduaineid peaks sellise kalduvusega vältima?

Vastus: Ühest vastust on keeruline anda, sest me kõik oleme erinevad ning erinev on ka meie menüü ning elustiil. Samas on
teada, et vananedes seedimine aeglustub, keha toodab vähem seedeensüüme, elustiil muutub vähem aktiivsemaks, toidulaud ühekülgsemaks jne. 

Kirjanduse andmetel on levinumateks toitudeks, mis gaase tekitavad:  kaunviljad  – oad, herned ja läätsed; kapsas, brokoli,
rosinad, ploomid, õunad, osad täisteratooted nagu näiteks rukkileib jt.  Enda keha mõjutavate toiduainete väljaselgitamisele võib olla abiks toidupäeviku pidamine ja enda peal katsete tegemine, kuid silmas tuleb pidada seda, et teatud toiduainete mõju sõltub nende küpsusastmest, suhkrusisaldusest, töötlemise viisist, korraga tarbitud hulgast jne. Näiteks rohelised banaanid sisaldavad peamiselt tärklist, kuid kollased, mustade täppide banaanid peamiselt suhkruid. Ka šokolaadi võime osta üle 50% suhkrusisaldusega vs tume šokolaad, kus on suhkrut alla 10%. 

Seedimine saab alguse suust, seega olulisem „kuldreegel“ on toit korralikult peeneks närida. Sellel on mitmekordne efekt, sest toitu hoolikalt närides vähendame allaneelatava õhu hulka, aktiveerime suus olevat ensüümi, aeglustame söömisprotsessi ning seeläbi tarbime korraga ka väiksemaid toidukoguseid. Suured toidukogused võivad samuti põhjustada gaase ja vaevusi, eriti, kui menüü koosneb paljudest erinevatest toitudest nagu tihti meie pidulaudadele kohane. Kui närimine muutub seoses vanadusega keerulisemaks, on abiks toidu püreestamine saumiksri või blenderi abil. Näiteks seemnete tarbimine võib tihti olla
tülikas, kuid smuuti sees saame neid ka vanemas eas nautida. 
 

Tähelepanu tuleks pöörata ka kitsastele riietele (nt pigistav püksirihm), kummargil või kühmus asendile ja vähesele liikumisele, mis võivad gaase tekitada. Lisaks nendele, võib proovida nn „lahus söömist“ ehk süsivesikurikaste toitude tarbimist eraldi valgurikastest toodetest. Puuvilju võiks pigem süüa vahepaladeks, hästi sobivad need koos pähklitega.  Juhul kui vaevused jätkuvad, võib nad vahetada välja marjade vastu, milles on ka rohkem vitamiine ning vähem suhkruid. Gaase aitavad vähendada ka maitseürtide või köömnete lisamine toitudesse, viimasest võib ka teed keeta.

Mis puutub hapukapsasse ja ka teistesse hapendatud (mitte marineeritud!) toodetesse nagu -kurgid, -köögiviljad, -seened või jogurt, keefir, pett, siis neid võiks kasvõi  väikestes kogustes, kuid regulaarselt tarbida.  Sealt saame kehale vajalikke
mikroorganisme, mis kannavad hoolt meie soolestiku ja immuunsuse eest.   

Kokkuvõtteks võib öelda, et siin aitab enda jälgimine, toitude ja enesetunde üles kirjutamine. Kõige olulisem on toituda tasakaalustatult ja tervislikult, sest pidevalt oma menüüs toite elimineerides jätame keha toitainete vaegusesse ja seame sellega ohtu oma tervise. Kui väljaselgitamine osutub liiga keeruliseks,  võib alati pöörduda toitumisspetsialisti poole.  

Ajakiri Toitumisteraapia

Ajakiri Toitumisteraapia on Annely Sootsi Koolituse OÜ poolt välja antav ajakiri, mis sisaldab hulgaliselt tõenduspõhiseid artikleid. Kellel süvendatud huvi tervisliku toitumise vastu, soovitan see ajakiri endale tellida. Esimesed tasuta numbrid saab endale alla laadida www.tervisekool.ee/toitumisteraapia. Ka kõige keerulisemad teemad on lihtsalt lahti seletatud ja mõistetavad kõigile, lisaboonusena leiate sealt hulgaliselt maitsvaid ja tervislikke retsepte!

Minu artikleid saate lugeda siit –